MISO SUPP TOFU JA WAKAME MEREVETIKAGA

Koostisosad:
Vett
1 spl mandliõli

Loe edasi

200 g maitsestamata tofut

Loe edasi

1 spl sojakastet

Loe edasi

2 küüslauguküünt
1 tšillikaun
1 tl seesamiõli

4,15Lisa korvi

2 spl valget misopastat

Loe edasi

10 šiitake seent

7,90Lisa korvi

100 g Somen nuudleid

Loe edasi

murulauku
15 g wakame

Loe edasi

Kaunistuseks musti seesamiseemneid

1,707,50Vali

Valmistamine:

  1. Vala mandliõli potti, lisa kuubikuteks tükeldatud tofu.
  2. Kuumuta umbes 5 minutit, aeg-ajalt segades.
  3. Lisa sojakaste, küüslauguhelbed, tükeldatud tšillipipar ja seesamiõli.
  4. Samal ajal keeda 2 kruusitäit vett.
  5. Lahusta misopasta eraldi kausis kuumas vees. Lisa misopasta tofule.
  6. Lisa seened ja nuudlid ning kuumuta madalal tulel, seni kuni nuudlid on pehmed. Vajadusel lisa veel vett.
  7. Kui supp tundub liiga lahja ja vähesoolane, lisa veel veidi eelnevalt kuumas vees lahustatud misopastat.
  8. Kõige lõpus lisa supile tükeldatud murulauk, seesamiseemned ja wakame.

Serveeri kohe ja naudi!

HUVITAV TEADA

Hiinast pärit misot tutvustasid Jaapanis esmakordselt 1300 aastat tagasi budistlikud preestrid. Sel ajal oli soola, teravilja ja sojaubade kääritatud segude kasutamine peamine viis toidu säilitamiseks soojematel kuudel ning see tava kinnitas sealses kultuuris kanda.  Algne Hiina sojapasta muudeti Jaapani köögis misoks ja shoyu’ks (Jaapani sojakaste); kaks riigi toidu tunnusjoont.

Algselt oli see hinnatud delikatess, mida nautisid vaid aadlikud, sest see sisaldas riisi, mis oli tol ajal ajal luksuskaup. Kui aga kuuldus selle energiat andvatest omadustest levis, võtsid miso oma dieedi põhiosaks ka Samuraid.

Huvitav on see, et ajalooliselt oli klassi element selle kohta, kes millist miso sõi. Rikkad maaomanikud, kuninglikud omanikud ja Samuraid sõid ainult riisimiso, mille valmistamisel kasutati kallist poleeritud valget riisi. See oli sageli nii kallis, et seda kasutati kingitusena või isegi valuutana. Talupoegadel ja talupidajatel oli keelatud kasutada koristatud riisi oma miso valmistamiseks, seega kasutati purustatud riisi või muid teravilju, nagu hirss ja oder. See selgitab, miks neist teradest valmistatud tumedamat miso tuntakse isegi tänapäeval kui “vaese mehe miso”.

14. sajandi keskpaigaks oli miso populaarsus levinud ja seda nautisid kõik alates kuninglikest isikutest kuni talupidajateni, kes kasutasid seda rasketel aegadel valuuta alternatiivina.